Kui laenude puhul teab iga eestlane kedagi, kes on vähemalt korra elus mõnelt finantsorganisatsioonilt raha laenanud, siis liisingu puhul ei pruugi see nii olla. Selline huvitav ent salapärane sõna nagu “autoliising” on tuletatud inglise keelsest terminist “leasing” ning see tähendab millegi rentimist või üürimist. Sukeldudes aga veelgi sügavamale finantsmaailma, siis finantsterminina mõeldakse sõna “autoliising” all liisingufirma poolt kinnis- või vallasasjade rendile andmist.
Sellise liisimise puhul jääb objekti omandiõigus küll liisingufirmale ent rentnikul on täieõiguslik valdus- ja kasutusõigus. Kuna inimesed soovivad endale tihti lubada asju, mille jaoks neil koheselt vabu vahendeid pole, saab liisida peaaegu kõike. Autoliisingu vormistamisel lepitakse küll kokku teatud aeg, mil rentnikul on õigus vara kasutada ent muidu puuduvad igasugused piirid, kui pikaks ajaks on võimalik endale midagi liisida. Just seetõttu rendivad ettevõtted kõiksugu vara nii lühikeseks kui ka pikemaks perioodiks.
Kõige sagedasemini liisitavateks asjadeks on erinevad seadmed ja masinad, mida on vaja toodete tootmiseks. Lisaks liisingufirmadele on võimalik liisinguid võtta ka pankadest. Nagu enamus tehingute ja kokkulepete puhul, on ka autoliising juures kaks osapoolt. Üheks osapooleks on liisinguandja ehk isik või organisatsioon, kes väljastab liisingut ning teiseks osapooleks on liisinguvõtja ehk inimene või mõni ettevõte. Veelgi lihtsamalt öeldes on liisinguandja vara omanik ja liisinguvõtja vara kasutaja. Liisingusse võtjal tuleb tavaliselt ka vara kindlustada. See on vajalik selleks, et vähendada liisingu väljastamisega seotud riske.
Kuna aga autoliisingu puhul pole tegu meile kõigile teada ja tuntud rendilepinguga, tuleb vara kasutajal teha teatud suuruses omafinantseering. Teisiti öeldes tuleb vara kasutajal maksta mingi teatud summa lisaks igakuistele maksetele ning see summa määratakse lepingus välja toodud protsendiga. Kirjutades alla liisinguga seotud lepingule kohustub liisinguandja omandama või soetama lepingus määratud liisinguvõtja poolt valitud eseme. Pärast omandamist on liisinguandjal määratud anda ese liisinguvõtja käsutusse. Alles pärast seda keerukat protsessi tuleb liisinguvõtjal hakata tasuma iga lepingus määratud perioodi järel tasu selle eest, et ta saab liisinguandja poolt soetatud eset kasutada.
Liisinguandja kohustuseks on tagada liisingusse võtja eseme kätte saamise. Juriidilises keeles on liisinguandja kohustatud liisinguvõtja käsutusse andma liisingusse võetud eseme ja mitte takistada liisinguvõtjat autoliising oleva eseme valdamist ega kasutamist. Rahvakeeli võiks aga öelda, et inimene, kes väljastab liisingut peab andma liisingusse võtvale inimesel liisingus oleva vara üle ja ei tohi selle kätte saamist takistada mitte mingil viisil ega moel.
Kui liisingusse võtvale isikule ei avane võimalust liisingusse võetud eset mõistliku aja jooksul kasutama või valdama hakata, on autoliisingusse võtjal õigus liising üles öelda ning sellest taganeda. Seeläbi kaovad ka kõik liisingusse võtmisel tekkinud kohustused ning liisingu sõlmimisele kulutatud summad tuleks liisinguvõtjale liisinguandja poolt tagasi maksta. Selline lepingu ülesütlemise võimalus kehtib aga ainult siis, kui see kõik on lepinguandja tõttu juhtunud. Nagu on paljude Eesti juriidiliste asjadega, on kõik tõlgendamise küsimus ja seetõttu võib inimeselt inimesele mõistliku aja pikkus varieeruda.
Seetõttu oleks mõistlik leppida liisingut käitlevas lepingus kokku, mida mõistetakse “mõistlik aeg” all. Kuigi autoliising on laenuliik, pole tegu täpselt sama tootega. Esimesena nimetatu puhul soetab liisinguandja liisinguvõtja soovil kolmandalt osapoolelt vara ning annab selle liisinguvõtjale kokkulepitud ajaks renditasu eest kasutada. Laenu puhul aga võtab esimeses näites liisinguvõtjana käsitletud inimene. Tavaliselt võetakse autoliisingusse kallimaid ning püsivama väärtusega tooteid, nagu näiteks autosid või masinaid. Üldjoontes võib liisingu jagada kahte harusse.
Autoliising 0 sissemaksega
Nagu iga teisegi rendi või üüri puhul, tuleb teil igas kalendrikuus tasuda lepingus kokku lepitud summa ja teha seda hiljemalt lepingus kokku lepitud päeval.Esimeseks liisingu alamharuks on otsene autoliising. Nagu ka juba selle nimi ütleb ja sellest tuletada võib, pole siinkohal kolmandat osapoolt. Toote müüja tegutseb ise liisinguandjana. Kui potentsiaalne liisinguvõtja soovib selle müüja toodet osta, nõustub müüa vastu võtma vaid teatud protsendi toote hinnast, millele loomulikult lisandub ka igakuine rent.
Tänu sellisele skeemile võivad tooteid, millest inimesed muidu ainult unistada võivad ostma hakata. Jääb ju ära vajadus tasuda korraga toote eest ning ostja puhul pole mitte mingitki vahet. Võimalus on samamoodi kasutada mingit toodet ja ainukeseks erinevuseks jääb see, et tuleb tasuda igakuist renti. Igakuiste maksete summad varieeruvad inimeselt inimesele ning selle summa suurus sõltub sellest, kui suure osa tasute sissemaksena. Kui tahta kogu seda pikka juttu juriidilises keeles ja lühidalt kokku võtta, võib öelda, et liisinguvõtjal tuleb maksta ja ta ka maksab liisinguandjale lepingujärgse diskonteeritud summa.
Järgmiseks liisingu alamharuks on kaudne autoliising, mille juures on nagu kõikide tavaliste liisinguliste kokkulepete juures kolm erinevat osapoolt. Kogu see protsess näeb välja järgmine. Potentsiaalne liisinguvõtja soovib osta endale mingit toodet, mida tal on hädasti vaja või ilma milleta pole võimalik elada. Kuna tal aga rahalisi vahendeid napib, jääb tema ainukeseks võimaluseks võtta asi autoliisingusse. Tänu sellele, et tema igakuised sissetulekud on viimase kuue kuu jooksul piisavalt suured olnud, on mitmed liisingufirmad nõus teda ka aitama.
Liisingufirmad justkui ostavad teie eest selle toote ära ja rendivad siis teile kasutamiseks. Nagu iga teisegi rendi või üüri puhul, tuleb teil igas kalendrikuus tasuda lepingus kokku lepitud summa ja teha seda hiljemalt lepingus kokku lepitud päeval. Sedasorti autoliising on tõenäoliselt enim levinud vorm mida igapäevastes asjaajamistes kasutatakse.
Lisaks kõikidele liisingu alamharudele jagunevad liisingutehingud ka omandivormide poolest. See tähendab seda, et mõndade vormide puhul muutub liisinguvõtja pärast liisingu lepingu lõppemist omanikuks. Teise puhul aga antakse liisitud ese müüjale tagasi ning mõne vormi puhul läheb toode hoopis liisinguandjale ning tal on õigus seda omakorda edasi välja rentida ja teenida seeläbi kasumit.
Esimeseks liisinguga seotud tehinguks on kasutusliising. Sellise leppe puhul liisinguvõtjale pole esmatähtis see, et ta saaks eseme igakordseks omanikuks. Teisisõnu, pärast liisinguga seotud lepingu lõppemist ei saa liisinguvõtja eseme omanikuks ning tagastab selle lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi sellele ettevõttele, kes võimaldas tal eset liisingusse võtta.
Enne liisingusse võtmist sõlmitakse leping, kus tuuakse välja millises summas tuleb liisinguvõtjal tasuda liisingumakseid ning milline on see periood, mille jooksul omatakse õigust vara kasutada. Nagu ka eelnevas lõigus mainitud sai, on liisingul erinevaid vorme ja käesoleval juhul ehk kasutusliisingu juures jääb vara liisinguandja ehk autoliisingut pakkunud ettevõtte omandisse ja ta omab täit õigust rentida ese mõnele järgmisele inimesele rahasumma eest välja.
Autoliisingu intress
Järgmiseks võimaluseks, millist tehingut liisinguga vormistada on kapitaliliising. Nüüd on aga tegu pikaajalise tehinguga, kusjuures see isik või ettevõte, kes võttis vara liisingusse, teeb seda sooviga saada liisinguga seotud kokkuleppe lõppedes vara omanikuks. Taaskord tuleb liisingusse võtval juriidilisel või füüsilisel isikul tasuda iga teatud perioodi tagant autoliising osamakseid. Vara rendina makstavad summad moodustavad kokku liites summa, mille eest oleks võimalik olnud vara soetada.
Ainsaks vaheks vara ise kohe välja ostmisel ja liisingusse võtmisel on see, et liisingu puhul tuleb tasuda lisaks vara hinnale ka liisingulise kokkuleppe aluselt intressid ja käibemaksu. Kuigi väljakäidav summa on suurem, on teil tänu sellele võimalik soetada asju, mis muidu jääksid teie hinnaklassist välja. Kolmandaks võimalikuks lepinguvormiks on faktooring. Sellise põneva sõna taga peitub ka huvitav sisu. Nimelt faktooringu puhul on tegemist tehinguga, kus ettevõte müüb oma klientide tasumata arved.
Arvete tähtaeg pole aga müümise hetkeks veel saabunud ning kuna tegemist on faktooringuga, nimetatakse seda kolmandat isikut, kes soetab tasumata arved, faktoriks. Faktoriks võib saada peaaegu igaüks, alustades pankade ja liisingufirmadega ning lõpetades spetsialiseerunud finantsasutustega. Miks liisida kui on võimalik ka laenu võtta ning kogu laenusumma tagasi maksmisel saada vara ainuisikuliseks omanikuks? Selline küsimus võib tekkida eelkõige ettevõtete puhul. Üle-eelmises lauses esitatud küsimusele pole aga ühist vastust nagu paljude teiste finantsteemaliste küsimuste juures.
Sobivaks finantstooteks on kõigi jaoks midagi erinevat ning see sõltub eelkõige teie poolt ette võetud projekti eesmärgist, soetatava, renoveeritava või ehitatava vara omandisuhtest. Teie jaoks õige lahenduse valik sõltub ka sellest, kui suured on teie võimalused omafinantseeringule. Liisingu juures on ainukeseks murekohaks see, et tagatised ei jää ettevõtte omandisse. Laenu puhul aga jäävad. Liisingusse võtmisel panditakse või koormatakse mõni teie omandis olev ese hüpoteegiga.
Kui laenu on võimalik võtta ka jooksvate kulutuste katmiseks või lühiajaliste kohustuste tagamiseks, siis autoliising puhul pole see võimalik. Laenu saab võtta ka sellise vara ostmisel kasutada, millel puudub järelturg. Liisingu puhul on aga kõik need tegurid esmatähtsad ja seetõttu ei pruugi see finantstoode meile kõigile sobida.
Eelnevas lõigus tuli selgesti välja, et liisingu ja laeu suurimaks vaheks on omandivormide üleminek ning see, et vara kuulub liisingu kasutamisel liisingufirmale. Teisisõnu öeldes on autoliisingu puhul täiendavate kohustuste võtmine ja vara haldamine tülikam. Kuigi see on üldjuhul keerulisem kui laenu võtmine, keskendutakse siinkohal pigem vara väärtusele kui teie igakuistele rahavogudele.
Tänu sellele võib tegu olla just teile sobivaima finantstootega uute varade soetamisel. Laenu puhul on alati, või vähemalt tänase päevani esmatähtsaks olnud äriplaan ning teie rahavood ja seejärel tagatis koos tagatise väärtusega. Liisingu puhul on aga tavaks saanud see, et kõige tähtsamaks on renditava vara likviidsus. Selguse mõttes võime öelda et likviidus tähistab seda, kui kiiresti on võimalik kõnealune vara rahaks muuta ja sellele uus omanik leida.
Kindlasti tasub meeles pidada ka seda, et liisingumaksetele lisandub käibemaks ent laenumaksed pole maksustatud käibemaksuga. Levinud on arvamus, mis peab ka tänasel päeval paika on see, et laenu on mõistlik kasutada tootmise või ladustamisega seotud hoonete ehitamise või parandustööde finantseerimisel kui ka käibevahendite täiendamiseks. Liisingut oleks aga mõistlik kasutada teistsuguste projektide puhul, eelkõige kinnisvaraga seotud arendamistel või seadmete ja sõidukite soetamisel.
Ettevõtted eelistavad liisingusse võtmist laenude ees just seetõttu, et autoliising puhul on enda õlule võetav koorem kergem ning võetav risk on madalam. Kuna tootmiseks on sageli vaja kalleid esemeid ning kuna tehnoloogilised uuendused on toimumas üha kiirema tempoga, saab tänu liisingusse võtmisele isegi alustav ettevõte kasutada tipptehnoloogiat. Kuna nii liisingu kui laenulepingu allkirjastamise juures on tohutult palju erinevaid nüansse, tuleb enne lepingute allkirjastamist ja nõstumist pidada nõu spetsialistiga.